Üritan siin nüüd vähe asjalik olla ja midagi kirja panna. Millest selline harv postitamise asi siis eks selles on suuresti süüdi suvi. Kui nüüd aknast välja vaadata siis vist erilist suve ei näe, aga hea vabandus ikkagi. Senimaani ei seedi seda Poostmani laulu mis väidab, et suvi on liiga pikaks jäänud. Never!

Enivei, ma siis jätkan selle pealkirjaga seotud jutuga. Sai siis töökaaslastega mindud peale tööd Jõulumäele ja teha siis ”lebo” rattamatk. Noo arvestades seda, et mina olen ikkagi rattaäss oma 50 kilomeetriste sõitudega siis see 32 kilomeetrine ring oleks nagu lumme kusemine. ilmselgelt oli illusioon hea ja reaalsus teine.

Kohale jõudes olin äksi täis ja valmis rajale minema. Nõnda me siis rõõmsalt olime stardis, mõned selfid ja off to go. Nõnda siis sain aru, et ega siin nüüd kõik päris nii olegi, kui esialgu arvasin. Need paganama mäed oli põhimõtteliselt üksteiste küljes. Tõus, langus, tõus, langus, tõus, langus. Kuna mul oli veel suurepärane koduvalve siis vahepeal helistas keegi naistekliinikust, kuid hetk millal vastu võtsin oli asi tal juba lahenemas. Nõndaks siis sai teha kerge joogi peatuse ja veidi jalga puhata. Huvi pärast siis küsisin mis meie läbitud distants ka on. Tunde järgi võiks oletada, et üle kümne kilomeetri peaks olema läbitud, aga noup. Big fucking noup. Meie läbitud vahemaa oli kõiges viis kilomeetrit. Noo mis asi see veel peaks olema? Ega siis muud üle ei jäänud, kui edasi uhada, kõigest 27 kilomeetrit veel.

Järgmine meeldejääv hetk oli vahepeatus mida ma ootasin juba pikalt. Tegime siis kiirelt pausi, kuna maha ei tohtinud jahtuda. Me siis korraks saime istuda, mõned lonksud vett rüübata, hetk kiruda ja vanduda, et sellise valiku tegime ja siis juba läksime edasi. Oleks keegi mulle öelnud, et kõige hullem on alles ees siis ma oleks lihtsalt oma velo põõsasse lükanud ja maanteele hääletama läinud. Ausalt ma pole arvestanud läbi pasa sõitmise. Õigem oleks mainida, et sealt ei saanud läbi sõita kuna siis oleks ma näoga pasa sees lõpetanud. Kui ratast läbi pasa tirisin siis rattad oli üle poole muda sees. Ma lihtsalt küsin, et mis elu see selline on?

giphy.gif

Meelsalt läbi pasa saades jäi mulle silma õunapuu. See faking õunapuu tundus nii ahvatlev. Kujutage ette mingit multikat, kus legendi kohaselt on keset metsa õunpuu mille kuldset sära on kilomeetrite kaugusele näha ja selle vili maitseb kui maailma parim šokolaad. Selline tunne valdas mind kes pole eriline õuna ega šokolaadi fänn, aga ma pidin selle õuna saama. Muidugi mängis rolli ka minu tühi kõht.

Edasi liikudes ootasid meid taas mõnusad künkad ning siis juba tabasid mind lihase krambid ja ma reaalselt tundsin, et ma olen nagu hunnik sitta. Ei jõua mäest üles ja kui alla saan siis lihased lähevad krampi. Noo mida veel? Ahjaaa, nälg tahtis ka ära tappa. Saime korraks rattapealt maha, et süüa pohlasid. Taaskord on see vili mida üldjuhul ei ole nõud omale suhu panema, aga mis sa häda korral ikka teed. Üsna kindlalt olin ma kindel, et kui mul peaks olema valida kas sõjavägi või antud ratta rada uuesti läbida siis ma valiks sõjaväe.

Mingi väike kahtlus mind ikkagi paelub, et järgmine aasta olen ma sellel samal rajal uuesti ja siis ma taaskord vihkan ennast ja siis ma taakord kirjutan siia blogisse oma nutu ja hala. Üldjuhul ma ei taha siin väga halada, aga see oli tol hetkel üks mu hullemaid rattasõite. Arvestades, et ma olen nii mõndagi kogenud oli see ikka uus tase.

Advertisements

2 kommentaari “[169] Jõulumäe rattamatk

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s