Peale oma suurt puugisõda ei ole ma julenud ratta selga hüpata. Foobia või miskit sellist nende puukidega on mul tekkinud. Eks üsna ränk oli üle kuuekümne olendi omandada. Kõige haigem on see, et jopskid elasid minu kulul täiesti tasuta. Oli vist mingit moodi vanasõna, et tasuta lõunaid ei ole olemas? Seega kõik need värdjad põlesid minu tulemasinast väljunud tuleriidal.

Tagasi siis tõsiste teemade juurde. Sai siis eile kokkuleitud, et täna toimub meie esimene grupi matk. Grupiks vist saab juba nimetada kolme inimest? Seega oli diil. Mõtlesin siis juba eile õhtal kogu plaani läbi, et äratuse panen poole seitsmeks ning siis hüppan kiirelt pessu ja peaks isegi aega ratta kontrolliks jääma. Muidugi mõte oli iseenesest väga hea, aga reaalsuses magasin ma sisse ja ärkasin tund hiljem. How fun is that?

Ratast garaažist välja lohistades märkasin veel veidi lössis esikummi, aga aeg surus pinnuna perse seega võtsin hoo sisse ja panin töö poole ajama. Maja ees olin täiesti hingele võetud, veab et kuuma rabandust ei saanud, kuna viimasel ajal on mul absoluutselt igal pool palav. Väljaarvatud kabinetis kus KS suudab korralikult surnukuuri jahedust konditsioneeriga manada. Siiski suutsin ma oma kiibi maha unustada autosse ning pidin kohe kõned peale vastama, aga õnneks oli minu üks töökaaslane veel hilinenud ja sain koos temaga sisse. Siiski-siiski paistab ka minul tunneli lõpus valgust.

Tööpäeva jooskul panime juba plaani paika, et liigume siis Lotemaa juurest ringiga tagasi linna. Selline kena paun siis. Agaaa nagu mida kuradit? Ma polnud arvestanud nende kännuliste teedega. Kui ma esialgu nendel küngastel ja mätastel sõitma hakkasin siis olin ikka üsna frustreeritud, aga lõpuks need hakkasid mulle ikka meeldima. See tekitas juba väikest hasarti, et tahaks veel ja veel. Muidugi pean mainima, et vähemalt kahel korral pidin ma rajalt välja sõitma, aga see käib ainult asja juurde.

Mööda Golfi teed uhades märkasin, et viimase kolme nelja aastaga on see kant ikka märkimisväärselt arenenud. Varasema täieliku metsa-liiva tee asemele on tekkimas jupiti asfalt kate mis näitab et ka Pärnu on oma lähi ümbrusesse metropoli tekitamas. Muidugi on see kant mul meeles just sellest ajast, kui sai veel alakana alkoholi pruugitud. Nõndaks siis sellest.

Untitled design.jpg
Üks vähestest mille suutsin klõpsida

Koju jõudes mul kusagil 500 meetrit ennem kodu käis reie lihases mingi veider jõnks läbi ja hakkas iga vända liigutuse peale ülimalt valus. Ega siis ei jäänud muud üle, kui teeselda midagi tähtsat telos ja siis ratta seljast maha ning tip-tapa kodu poole. Ratast garaaži tagasi pannes vaevas mind mingi reie/kannika kramp ning ukse ees tagusin nagu debiil oma jalga vastu maad. Madre muidugi arvas, et ajan rotte minema.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s