[125] Sünnipäev

Oli siis mingil määral sisukas nädalavahetus. Sai sünkaril käidud ja niisama uusi asju proovida.

Eks siis oligi peamine reede eesmärk jõuda Marise sünnipäevale. Muidugi minusugune häära ootab viimase hetkeni, et kingitust osta. Eks ma siis suunasin oma jalakesed Solarise poole ning esimene asjana võtsin ette Tigeri. Mul käis korra mõttest läbi, et kingiks pildiraami enda naked pildiga. Muidugi ei oleks minusugune vormitu tüüp seal ahvatlev olnud ning seega oleks photoshoppinud hea keha juurde, aga siiski ei julgenud seda sammu teha.

Ilmselt läks ka väikseks lakkumiseks ning mina oma tarkusehamba auguga neelasin vist kogu alkoholi sinna. Loksu kokteilist sõelus suu automaatselt viina aukku ja joogi pikenduse kõrri. Seega olin mina oma esimese kokteili lõpetades juba ebamaiselt kaine. Muidugi minusugusel joodikul oli siiski vaja veel võtta, kuna piiri tunnetamine on puudulik. Egas siis midagi, kui mingi teine ja kolmas oli veel nahavahel ning siis hakkas liikumine Hollikasse.

Seega sai ametlikult minu Hoolika süütus võetud nagu niuhti. Ütleme nii, et minu ootused olid suuremad. See tundus üsna väike urgas, aga meeldivalt üllatunud olin suitsuruumist. Seal oli ikka mõnuga ruumi. Häirivaks oli ainult alkoholi hinnad. Topelt koks oli kusagil 11 euri, kui ma muidugi õigesti mäletan, sest ma olin juba üsna mälus siis. Lõpuks me jõime need kullatud joogid ära ja siis liikusime juba edasi meie armastatud bermudasse.

Ma pean päris ausalt ütlema, et siin lähevad minu mälupildid väga häguseks. Kindlasti ma tegin ühe joogi ja ehk kahed shotid? ühte shotti mäletan raudselt, aga teine on selline kujutlusvõime värk juba. Olles siis oma, ma ei tea enam mitmednda, kokteili lõpetanud, tõusin püsti ja hakkasin koju minema. Ilmselgelt oli esimeseks sihtpunktiks mäkk. Kuna seal tuikudes ma ei saanud aru kus kohas täpsemalt see kassa värk on, otsustasin oma makaroni jalgadega koju minna.

Koju jõudes asusin kohe voodi poole, kuna mul oli vist paha olla ja mu tuikumis intervall muutus eluohtlikult suureks. Muiudgi pidin ma ennem tegema väikse paanika häire. Arvasin, et olen oma telefoni ära kaotanud, kuna taskus seda lihtsalt polnud. Astusin siis Kristini tuppa ning ilmselgelt ajasin töölooma üles. Käskisin siis loomulikult endale helistada ja kui helisema hakkas läks mul kusagil kolm sekundit aega et fikseerida asukoht. Noo ülla-ülla, telefon oli mul taskus. Hommikul üles tõustes olin iseendale teinud meeldiva pohmaka kingituse ehk mul oli riiulil Hesburgeri eine. Ma ei mäleta selle ostmist, aga suur tänu Kristjan.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s