Olen suutnud oma blogikese pea nädalaks jätta unarusse, kuna naudin oma puhkust Pärnus. Saan minagi, töö-mats vahest puhata ning üritan blogimist väikse repostiga päästa.

Tegelikult on kogu puhkus möödunud seni väga asjalikult. Olen suutnud ennast ületavalt külastada võimalikult palju kohti ning kohtunud paljudega. Osasi näen isegi üle, ma ei tea, mitme aasta. Kõige meeldivimaks võiks pidada kooli külastust. Kurvastuseks on seal aina vähem ja vähem õpetajaid keda külastada, aga õnneks neid veel on.

Uhkusega võin öelda, et minu põhikooli hoone on väga kuulus üle ilma, kuna seal filmiti filmi “Vehkleja”. Käsi südamel pean tunnistama, et ise pole antud filmis siiski näinud rohkem, kui 5 minutit. Nii palju oskan öelda, et filmimise ajaks värviti mingid koridorid üle ja seda väga rõvekaks. Nüüd on seinad saanud kuidagi ebameeldivad kirkad värvid mis hajutavad kodust tunnet.

Ringi kõndides meenusid erinevad seiklused mida pidime kogu klassiga üle elama. Näiteks suutis üks klassivend mitmeid kordi eesti keele õpetaja ukse lukuhinge mingit sodi täis toppida. Loogiline, et klassi ei pääsenud ja õpetaja oli püha viha täis. Korduvalt sama jama tehes sai õpetajal ükskord nii villand, et meid koguti terve klassiga direktsiooni kabinetti juurde ritta. Õppelajuhataja tuli siis välja ning üritas süüdlast leida. Õnneks ei läinud kaua aega, kui süüdlane leiti. Kogu klass jäi seda hanerida meenutama, kui meie väike balti kett. Isiklikult minule on vahepeal balti kett saanud uue tähenduse: Kui jood eesti õlut, läti konjakit ja leedu viina, siis järgmine päev võib peldikus tulla Balti kett.

Veel võib mainida seda, et koos ühe teise klassivennaga suutsime poiste wc üle ujutada. Kusagil neljandas klassis oli meil mingi kummalist sorti tantsutunnid. Viimasel päeval tahtsin ma demonstreerida oma viimase aja leidu ehk paneme kõik kraanid ja pissuaarid tööle. Olles need kõik tööle pannud siis saja aastase maja torustik saab kergelt šoki ja keeldub kogu seda jama alla neelama. Möödub minut, möödub teine ja kõik kraanid ja pissuaarid lahmavad vett põrandale. Kas me olime uhked? Muidugi me olime uhked. Ainuke asi mille üle uhkust ei tunne on see, et vahele jäime. Selle sama koerustükiga sain oma esimese ja viimase käskkirja selles koolis. Mäletan kuidas sista õudukaid rääkis, et kolme käskkirjaga visatakse koolist välja.

Seega jahh, selline minu nostalgitsemis-emokas postitus tuli. Eks ma annan endast parimat ja puhkan oma väikses Pärnus edasi ning võimalusel annan endast ikka märku.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s