Ohh minu üllatus, kui avastasin, et viimane postitus oli täiesti tühjalt üles läinud. Ma ei kujuta ette mis juhtus, aga nüüd siis annan endast parima ja kirjutan selle uuesti valmis.

Olime siis jalutama sättima, kuna minusugune põletikuga oss ei saa trenni minna. Kõik sujus, kuni ma suutsin küsida kas me poodi ka pärast lähe. Üritades võimalikult roheline olla siis mõtlesin koolikoti selleks kaasa võtta. Kristin aga küsis kas lähem? Noo kurat, küsimusele ei vastata küsimusega. Fuckit, see küsimus jäi sinna ning mõlemad tegelesime oma asjadega edasi, aga ennem veel kui välja läksime siis võtsin oma koti kaasa.

-Miks sa koti kaasa võtad?

-Võib-olla me lähem poodi ikkagi.

-Noo ma võtan ka siis koti kaasa.

Ma ei tea, aga minuarust on veider arutada niiiii faking kaua mingi sitase poodi mineku üle. Hakkame vist mõlemad nii vanaks jääma, et arutame poole päeva kas minna poodi või mitte.

Lõpuks välja minnes saime siis oma trajekotoori peale ning mina enda närvipõletikuga olin valu ületamas. Muidugi ei saanud Kristin aru, et miks ma pean seda paratsetamooliga ravima ning miks ma ibumetiini ei või tarvitada. Ega nüüd kaua ei läinud, kui lippar tõmbas oma madrele kõne peale. Ega seal pikalt polnud tal seletada. Paratsetamooli pean kasutama selleks, et valust lahti saada. Kõlab üsna loogiliselt, aga seda pean tegema, et oma lihaseid edasi liigututada. Kui ma oleksin selle terava valuga siis püsiksin üsna jäigas asendis ning närvipõletiku paranemine võtaks kauem aega.

Kogu seda jama me mööda kadriorgu arutasime ja mida rohkem ma naersin seda enam mulle tundus, et saan kohe infarkti. Jõudes Lasnahh (Kristini lemmik nimi Lasnamäe kohta) siis pidime Võidujooksu sillal selfie tegema.

IMG_20160328_195439
Võidujooksu silla selfi

Kristin üritas võimalikult kohalik välja näha, aga kahjuks ta unustas oma adi koti maha mis oleks kolme triibuga nii hästi kokku sobinud. Kujutan ette mida autojuhid võisid Laagna teel meist arvata: Kummalised turistid leidsid mini Venemaa. Kekslinna argpüksid ei julge rohkem Lasnale siseneda. Kohalikud otsustasid oma hoodis selfi teha.

Mis iganes ka meie tagamõte polnud siis meie üritasime Tри полоски mõttega pilti saada. Selle meeleoluka laulu video leiad postituse lõpust. Muidugi endasi minnes saabus see kuldreegel, et me läksime poodi. Kusjuures ma olen ekstaasis, kuna minu üllatuseks on taas müügile tulnud Helluse marja Haps, mis on ikka ülimalt hea. Koheselt pidin Annikale sellest pildi saatma, kuna ma traumeerisin teda laupäeval uudisega, et seda enam ei müüda. Annika oleks peaaegu pisara poetanud, aga ta nautis liialt oma capucino jogustit vms.

Suustin siis mina oma tavaari kotti panna, kui närvipõletikuline sai koti selga pannes aru, et asi on liig mis liig. Iga sammu mis ma astusin siis ma tundsin seda valu. Mina aga ei lasknud sellest häirida ja kõndisin võidukalt koju välja.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s