Neljapäeva hoomikul oli põhjus miks üles ärgana, kuna ometigi oli jõudnud kätte päev mil saab Hurtsi kuulata. Viimane kord Õllesummeril ei olnud see kontserd just kõige meeldivam. Bänd ise oli tasemelm, aga mingi kaks vene tüüpi otsustasid hakata Keskturu vene baabadeks. Ma ei kujuta ette mis Lasnam’e klatši nad seal arutasid, aga see kõik käis nii kõvasti, et kontderdile ei saanud eriti süveneda. Lõpuks muidugi Evelin koputas neile õlale ja ütles miskit vene keeles.

Seekord siis läks asi enamvähem hästi. Esimene märk, et midagi võiks nagu nihu minna oli siis, kui koju jooksin. Minu maja ees, mis siis asub facking Liivalaia tänaval, otsustas mingi ema oma last situtada. Olen küll elus palju huvitavat näinud, aga minu vanad silmad selliseks asjaks valmis polnud. Esimene mõte oli muidugi kohe, et kas see oli nüüd siis kavatsetud situtamise ring või lapsed ei püsinud enam pask sees. Ilmselgelt on aru saada, et mul puuduvad lapsed ja nad pole mu suurimad sõbrad. Nad on toredad, kui nad minust eemale hoiavad.

Oma majja jõudes sõitsin liftiga üles ja mind kummias koguaeg see vaatepilt kuidas väiksel lapsel need fekaali junnid välja hüppasid. Asi läks veidramaks, kui selle samusega meenus, et peaks oma kontserdi pileti ka üles otsima. Väheke feil oleks minna kohale ja piletit polegi. Muidugi suutsin ma kodus taaskord igast mõtetustega tegeleda ja oleks bussist peaaegu maha jäänud. Nobedad jalad pääastsid taaskord elu.

Kontsert ise oli seekord väga naudidat ja ühtegi halba sõna pole öelda. Tavalise vingumisena võin öelda, et see oli ikkagi suht lühike 😀 Rahvast oli ka väheke vähe. Tegu oli siiski minu esimese külastusega Saku suurhalli. Sisse astudes jäi esmalt ikka vääääga väike mulje, aga siis Evelin juhtis tähelepanu faktile, et lava on poole saali peale viidud. Võib lisaks mainida, et seekord olime meie need häirivad faktorid, kuna millegi peale me hakkasime naerma ja ei suutnud vait jääda. Vabandused neile keda me häirisime. Üks isik oli Mellu, seega vabamdused 🙂

Edasi me läksime linnapeale ja sealt läks kogu see asi käest ära. Ei saanud mina siis enam viinaga pidama. Muidugi oli veel mängus tekiila shotid mis oli maailma suurim viga. Koju jõudsin kusagiol nelja viie vahel ja tööle pidin jõudma kaheksaks, aga hui ma jõudsin. Ärkasin üheksa läbi üles ning püsti tõustes sain aru, et ikka veel purjus. Võidukalt otsustasin siiski tööle minna, kui sinna poole kümneks jõudsin siis pidasin kella üheteistkümneni vastu. Oli lihtsalt tunne, et kohe laua taga panen ropsi. Seega pidin alla andma ja kodu poole tee tagasi keerama. Esimese asjana ma tegin voodis meritähte ja nautisin neid patju ja tekke. Kell kaksteist üles ärgates ma pidin valu pärast tabalakaid võtma, kuna pea tahtis plahvatada. Valu ise läks alles nelja paiku minema. Masendav oli olla. Seda võib vabalt nimetada

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s