Veider mõelda, et tegu on järjekorras üheksakümnenda postitusega. Polnud ammu, kui olin uhke, et blogis on viis postitust juba üleval. Lisaks juba vähem, kui kümne postituse pärast on sada täis. Olen mõelnud selleks midagi erilist ja enneolematut teha. Loodame, et mõni muu blogi minust siis ette ei jõua 🙂

Aga nüüd üheksakümnendaks postituseks olen ostsustanud natukene arutada mis on siis juhtunud minu eluga siin Tallinnas kümne kuu jooksul. Kindlasti olen ma mingil määral saanud linna selgeks. Enam ei pea minema bussipeatusesse poket feisiga ning sisimas tundma hirmu kas ikka oled õiges bussi peatuses. Nüüd on enamvähem ikka siht silmes ja ütleme nii, et kesklinn on üsna käpas.

Alles hiljuti mulle meenud seiklus Lasnamäe kolme iksiga Maximasse. Ütleme nii, et Kristiniga Maximasse trippimisel juhtub alati midagi veidrat. Ma julgen öelda, et see oli üsna jaanuari alguses, kui me selle ettevõtmise ette võtsime. Esiteks me jäime maha bussist millega me oleksime saanud otse Maxima ette, kuna Kristin ja Silkar arvasin, et oleks vägev venitada. Siis me suutsime minna bussiga kus me pidime kahe iksiga Maxima ees ümber istuma. Bussi oodates käis korraks peas läbi mõte, et minna sinna samusesse Maxima, aga ei, peab ikka uue ja huvitava üle vaatama.

Maximasse sisendes oli meil insta suur pettumus, kuidas see nüüd nii väike on? Saan aru, et oleme maakad ning Pärnust, aga see Maxima on reaalselt väiksem, kui meie oma. Ma olin arvestanud ikka kergelt tunniga, aga lõpuks olime seal kusagil 20 minutit ja mitte midagi erilist ei näinud ega saanud. Emotsioon oli nullis. Hakkasime siis bussiga koju sõitma ning ilmselgelt mõlemad istume oma nutides. Sõidame ja sõidame, kuni üks hetk on bussi tuled kustus ja järg seisma jäämine. Mõlemad vaatasime üksteisele osta ja seda üsnagi segaduses olevate pilkudega. Hetk hiljem ei suutnud ma enam kuidagi olla ja hakkasin täie pasaga naerma. Kristin muidugi närvitses, et ma läheks bussijuhiga rääkima, aga minust ei olnud asja. Muidugi Kristin ise ei läinud ja ma pidin ennast kuidagi kokku võtma. Selgus siis lõpuks, et me istusime vale suunaga bussi peale. Mõtlesimegi, et kuidagi vähe rahvat on. Igatahes rohkem me sinna Maximasse ei lähe!

Vast kõige traumeerivam oli ka see, kui pompsud keldris nussisid. Kunagi Pärnus volbrika ajal ma jooksin mendi eest põõsasse peitu ja siis seal nikkusid mingid pompsud. Siiski nemad oli varjatud kohas mitte kellegi püstaku korisdoris. Siiani kahtesen, et pilti ei teinud sellest, oleks vähemalt märgatud tallinnas nalja teinud.

Rääkides niisama pinda käivatest asjades siis korter kus elan on ikka vääääga õhukeste seintega. Kui hommikul vetsus oma häda teed siis on selgelt kuulda, kuidas naabrid oma hommikust päevaplaani arutavad. Alles eelmine nädal ma kuulsin keset ööd, kuidas kellegi abielu on lootusetul karile jooksnud ning hakkas keset ööd suur väljakolimine. Muiudgi ei tasu mainimatta jätta meie ”toredat” alumist naabrit kes kuulab päevast päeva meeldivat italiaanode mussi ning vahelduseks laseb ka eesti süldikat.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s