[69] Parim päev ever

Olles siis ennast peale külmkapi laiali lammutamist kokku võtnud läksin linnapeale oma asju ajama. Esiteks sain juba kolmapäeval kätte paki saadetise teate. Kõik oli just kui peaks, kuni ma märkasin nime: Kristjan Tamm. Noo mida kuradit. Ma mõistan, et Eestis on veidi diktatuurile vihjavaid kohti, aga mind paneb üllatama kuidas riigi posti firma hakkab uusi nimesi määrama. Oleks siis midagi huvitavat tulnud, näiteks Kristjan Von Heinsenberg. ITK-s oli kusagil minu perekonnanimeks märgitud Krumm. Seega see inimene oli näosaatest nii vaimustuses, et ajas mind Piret Krummiga segi. Igatahes tellerile (pole kindel kas postimaja tööline on ka teller) oli üsna kentsakas seda olukorda seletada. Pakk mis samas oleks mulle mõeldud, aga samas ei ole ka. Oleksite te vaid tema nägu näinud. Ka temal tõmbas sekundiks jumala kinni. Vormistasin siis paki saatekirja ära ning teller juba jooksis pakiga tagantruumist ja teatas, et saatekiri oli lihtsalt vigane. No shit Sherlock! Tõesti need pilukad sealt seitsme maa ja mere tagant oskaksid panna mulle perekonnanimeks Tamm.

Tõttasin oma pakiga edasi trammi peatusesse, et minna Ülemiste keskusesse oma aega veetma. Ma oletan, et see oli Viru peatus kus ma peale läksin ja juba järgmises peatuses Paberi (taaskord oletus) astus peale ebamaiselt kaine mees koos oma särtsaka noorukiga ehk kaks pompsu. Ilmselgelt istusid nad minu lähedala, meie lähedust kaugendas ainult vahekäik. Millised sensatsioonilised aroomid mind ümbritsesid. Poleks olnud õues siga külm siis oleksin akna lahti teinud ja oma pea sealt välja pistnud. Lisaks selle arvas mees, et minust võiks saada tema uus sõps. Üritan nüüd siis seda intrigeerivat jutuajamist siia üles kirjutada:

Lisan veel märkeks, et antud mees on parm, kes on purjus, kes on oma hääle ära joonud ja pea iga lause järel ta naeris ja läkastas.

Mees vaatab kissitavate silmadega minu poole: “Eestlane?” noogutan ja mees lisab:” Ma saarlane. Tähendab ema on saarlane. Isa oli lihtsalt tiirane näss kes tahtis kaera ratsutada. Oli ju vaja uhkeldada, et sai saare naiselt nussi. Muidugi olid ajad mis nad olid. Mäletan, et meil oli kaks koera, aga ühe lasid ohvitserid maha, kuna võis ainult üks olla. Isa vennad, need küüditati üldse Siberisse, aga tagasi tulid rikkuritena. Isa nägin ainult kord aastas, kui ema nussimas käis.” Vahepeal tuli siis Autobussijaama peatus ja üks kutt välus kelle oli sinine õlakott ning seda suutis kommenteerida järgnevalt:” Ouu, kus kohast sa selle koti ostsid? Ma tahaks samasugust. Ilus sinine nagu minu naise tuss, kui see külma on saanud.” Anna andeks, aga enam rõvedamaks see minna ei saa. Ilmselgelt pildus ta oma rõvedusi edasi, aga ma olin juba niivõrd endasse tõmbunud, et ei suutnud seda sitta kuulata. Minu mõte Ülemiste keskusest jäi ka pooleli, sest hüppasin ennem Majaka peatust välja ja läksin Sikupilli.

Taaskord meenub minu õe ütlus: “Alati, kui ma koos sinuga linnas liigun siis meid ümbritsevad vaimuhaiged ja niisama suhtlemis vajadusega pompsud.” See on true story. Postimajja kõndides oli minu ees naine kes sonis midagi omaette. Ei tea kas inimestel on olnud see kaasasündinud või lihtsalt närvivapustus. Võimalik, et tunnen lihtsalt oma liigikaaslased ära, kuna vahest poes olen ka omaette arutanud mingi toiduaine üle.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s