Järgmisena kirja pandud ei olnud mõeldud üle üldse nii pikalt. Pidin siia terve päeva haiged juhtumis üles märkima, aga võta näpust. Seega jahh, see on üks osa sellest meeldivast päevast.

Suutsin ennast käsile võtta ja hakata külmkappi rookima, vastasel juhul oleks mina roopima hakanud juba üsna pea. Meie korteri külmkapil olid väiksed saladused mis hakkasid vaikselt varbaid alla võtma. Igakord, kui ukse avasin siis silmist tahtis paska tulla. Esiteks oli suvel arbuusi äpardus. Põhimõtteliselt olime Kristiniga vist mõlemad Pärnu läinud ning meie armas arbuus hakkas külmkapist välja voolama. Mööda riiuleid ja uksi läks see pasarada, kuni põrandani välja. Liikus isegi kapi alla. Kiirelt sai suurem sitt kokku lapitud, kuid mida päev edasi seda ilgemaks asi läks, kui hakkasid pruunid nired moodustama. Esialgu ei saanud aru mis toimub, aga üsna reaalne, et arbuusi nired need olid.

Teiseks probleemiks oli kunagine hapukoor mis otsustas ka meie külmkapist põgenema hakata. Oli siis keegi tark selle ukse sahtlisse visanud ja siis kummuli läinud. Nõnda see hapukoor mööda ust hakkas alla põgenema. Ilmselt ma vana paks ei viitsinud muud teha, kui hapukoore paki tassi visata ja sellega oli olukord parandatud. Kummalisel kombel see kombo mis ellu hakkas ärkama ei haisenud. Vähemlt mulle nii tundus.

Muidugi ei tasu siin pikalt arutada tõsiasja, et ma pole kõige taibukam inimene. Olen juba pikalt soovinud seda ettevõtmist ette võtta, aga takistuseks on tulnud sügavkülma osa mis on paksult igast manti täis (mitte narkootilisi asju). Täna oli siis see hiilgeline päev, kui blond tuli mõttele asjad rõdule visata seniks, kuni külmkappi üles sulatan. Tõesti, mul läks ikka mitu, mitu nädalat ennem, kui suutsin selle fantastilise idee välja mõelda. Mõeldud, tehtud. Asjad pakkisin närusesse Rimi paberkotti, olles suures hirmus, et see kaotab oma põhja, aga võta näpust, ma jõudsin terve kotiga rõdule.

Nüüd ootas mind see hiilgav hetk, kui saan oma ilusad, puhtad sõrmed sinna sitasesse külmkappi toppida. Ma pidin reaalselt kõik sahtlid ja riiulid välja tõstma ning ligunema panema. Ilmselgelt oli see hetk, kui hakkasid väiksed tõusud ja möönad kurgus käima. Oleks minu blogi väikse fetiši kallakuga läheks mu jutt üsna hästi peale.

Olles siis külmkapi sulama jätnud ja jubinad ligunema otsustasin poodi minna süüa ostma. Muidugi on taaskord hetk, kui minu blondi geen välja lõi. Koju saabudes olin ahastuse äärel, et mul pole asju ju kusagile panna. Olen ikka maailma targim mees! Lõpuks suutsin genereerida fantastilise mõtte. Miks mitte panna oma toidukott rõdule? Õnneks selleks ei kulunud seekord mitu nädalat aega.

Lõõpude lõpuks, kui kogu sitt oli puhtaks nühitud ning tagasi paigutatud siis oli silmas ikka ilus vaadata seda VALGET ja PUHAST külmkappi. Edaspidi ei ole arbuus lubatud külmikusse ja hapukoore pakk peab olema tassis, et see ei saaks põgeneda. Ilmselt pean seriaali “Brison Break” ära vaatama, et kindlustada külmakappi põgenemise vastu. Ehk aitaks ka “X-Files”, et mõista miks elutud asjad ellu ärkavad. Loo moraal: Võta enda perse alla ja korista asju mõistliku aja jooksul!’

Advertisements

Üks kommentaar “[68] Külmkapi rõõmud

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s