Taaskord sain ma kinnitust, et ma ei ole normaalne. Peale tööpäeva jooksin Stockmanni, et osta meie uuele kaalule patareisid. Sisenedes kaubamajja ei osanud ma alguses suunda võtta, kus võiks seal olla Euronics. Hakkasin siis randoomselt aina üles minema, kuniks siis neljandal korrusel see tore pood mind ootas. Sain kiirelt oma patarei kätte ja liikusin toidupoodi.

Otseselt mul midagi vaja ei olnud, aga tahatsin midagi head. Salatiletist võtsin väikse salati ning puuviljadest võtsin pomelo. Kassade juures ootas mind meeldiv üllatus- järjekorrad olematud. Arvatavasti oli asi selles, et olin ennem tipptundi sinna jõudnud. Viskasin kiirelt asjad letile, kui müüjanna vihjas, et peaksin ikka pomelo ära ka kaaluma. Jätsin siis oma salati kassasse ning jooksin kaaluma. Tagasi tulles ootas mind rõõmus müüja ja küsis kas mul kliendikaarti on. Mina muidugi seal suure sahmerdamisega unustasin üldse ära kus poes ma viibin, aga ma väitsin et mul on see olemas. Mis mina siis tegin? Ma pistsin oma ID-kaardi kaardimakse terminali ja ootasin millal mu kaarti lugema hakkab. Muidugi müüja muigas ja andis märku, et sellega maksta ei saa. Kuiiiii mark, selles poes on see kaart eraldi. Ma olen kinidel, et läksin näost punaseks. Maksin kiirelt ära ja tõmbasin sealt minema. Kuigi ma oleks pidanud veel ostma habemeajamisvahtu siis otsustasin sellest loobuda.

Tööl olen nüüd mitu korda pidanud Patoloogiasse minema ja seal eile nägin kuidas ajutükke lahati. Üli vägev minuarust, kuigi lõhn polnud nii meeldiv

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s