Neljapäeval, umbes kella üheksa paiku õhtul. Kaks noort, poiss ja tüdruk jalutavad käest kinni.
Nad on juba pikka aega täielikus vaikuses kõndinud, aga neile meeldib nii. Nad lihtsalt naudivad
teineteise lähedust, ilma sõnadeta. Poisi küsimuse peale, et kas kaaslasel on külm, noogutab
tüdruk tagasihoidlikult. Sõnagi lausumata annab poiss tüdrukule oma jope. Vastutasuks saab ta
ainult tüdruku sooja naeratuse, ei midagi muud. Nad ei taha sõnadega rikkuda seda, mis neil on.
Mõni juhuslik mööduja võib naeratades öelda, et armas paar, aga nad on midagi enamat, kui
lihtsalt armas paar.
Lund hakkas sadama. Suuri ja valgeid lumehelbeid langes maha, alguses hõredalt, hiljem juba
tihedalt. Tüdruk puges rohkem poisi jope sisse. Ta nuusutas. See oli seesama lõhn, mis poisiga
alati kaasas käib. Nad vaatasid teineteisele pikalt otsa ja jätkasid oma teekonda kaubandus-

keskusesse. Kuigi oleks võimatu nende mõtteid lugeda, võinuks arvata, et nad on omas maailmas.
Nad sisenesid poodi. Tüdrukul oli vaja sealt ainult pastakat. Ja järsku algas see kõik. Kusagil
viis-kuus relvastatud ja maskeeritud meest tungisid sisse. Kõik see juhtus nii järsku. Keegi ei
saanud aru, mis toimus. Relva ähvardusel käskisid nad müüjatel kogu raha kottidesse panna. Nii
palju pisaraid, nuttu ja kära. Oli tunda hirmu, mis sel hetkel valitses. Poemüüjad panid higiste
ja värisevate kätega kogu raha paberkottidesse.
Järgmisel hetkel oli kuulda politseisireene. Röövlid läksid närvi ja hakkasid läbisegi midagi
karjuma. Tüdrukul hakkasid iseenesest pisarad mööda põski alla voolama, ta värises. Edasine
juhtus liiga ruttu, et keegi oleks midagi aru saanud. Mitukümmend relvastatud politseinikku
tungisid sisse. Röövlid ehmatasid, kõik inimesed paanitsesid. Kostsid lasud ja vajud kiljatused.
Järgmisel hetkel langes poiss tuimalt maha. Üks röövlitest oli paanikahoos tüdrukut tulistanud,
aga poiss hüppas kuuli ette. Tüdruk hakkas nutma ja vajus poisi ja verise keha peale. Ta
raputas, hüüdis poissi nimepidi.. Ei mingit elumärki. Tüdruk ei pannud enam ümbritsevat tähele.
Ta soovis, et see oleks lihtsalt üks halb unenägu. Ja siis ta minestas..
Ärgates oli tüdruk haiglas, kõik sõbrad , tuttavad, sugulased ümber. Ta tahtis püsti tõusta ja
poisi juurde minna, kuid oli tõusmiseks liiga nõrk. Poiss oli kogu tema elu ja enam teda lihtsalt
pole. Poiss polnud kunagi öelnud talle, kui palju ta tüdrukut armastab, mitte kunagi. Sellest

hoolimata tüdruk teadis seda. Nad olid lahutamatud, kõik need koosveedetud päevad. Kõik oli nag

muinasjutus. Tüdruk ei oodanud sellist lõppu, ta ei oodanud üldse mingisugust lõppu. Kõik oli
olnud liiga hea ja nüüd siis selline lõpp. .
Paari päeva pärast sai tüdruk haiglast välja. Ta oli teada saanud, et tulevahetuses hukkus veel
kaks inimest. Kogu oma heasüdamlikkuses ei hoolinud ta sellest üldse. Ta oli vihane, et suri just
see, kes talle kõige kallim oli, mitte keegi teine. Poisi matustele ta ei läinud. Kogu selle valu
ja pisarate keskel oleks ta lihtsalt kokku vajunud. Talle polnud teiste kaastunnet ja haletsust
vaja, see ei aitaks nagunii. Ta ei tahtnud üldse midagi muud, kui ainult oma endist elu tagasi.
Sellest oli nädal möödas. Tüdruk külastas esmakordselt poisi hauda. Ta ei viinud lilli.. Mitte
ühtegi lilleõit. Ta ei viinud mõtetuid lauseid. Ta viis oma tunded ja oma armastuse. Ta pani
hauale oma kaelaketi, mis tal enamvähem sünnist saadik kaelas oli. Väike kullast süda, mida ta on
endaga kaasas kandnud kõik need 16 aastat. Ta asetas selle hauale, kui märgiks oma armastusest.
Alles hämaras hakkas ta ära minema.
Ta ei öelnud sõnagi, sest nad ju mõistsid teineteist, nagu vanasti. Lahkudes ütles ta vaid
nägemiseni. Tüdruk teadis, et ei suuda ilma poisita elada, sel pole lihtsalt mõtet. Kohati tüdruk
vihkas teda. Miks poiss hüppas kuuli ette, mis polnud isegi temale määratud? Miks?
Terve öö sadas lund. Tüdruku käes oli veel poisi jope. Ta nuusutas seda. Sesama lõhn, nagu
midagi poleks teisiti. Aga on, palju on teisiti. Ta pani poisi jope selga ja hakkas minema. Ta ei
teadnud kuhu, ainuke soov oli kõigest sellest eemale saada.
Tuul. Väga kõva tuul oli selle kaheksa-kordse maja katusel. Ta kavatses hüpata. Ta ei suutnud
eemal olla oma elu mõttest, oma teisest poolest. Nad olid nagu üksteise jaoks loodud, kõik oli
nii imeline ja ta tahab seda tagasi. Keegi ei oleks temast aru saanud. Kõigil oli kahju, aga
tegelikult ei teadnud need teised midagi. Tüdruk mõtles neile, kes temast maha oleksid jäänud.
Ta ema, kes oli tüdrukule parima sõbranna eest. Hoolitsev isa ja maailma parim vanem vend.
Vanaema, kes küpsetas talle alati maitsvaid pannkooke. Ja koer, kellega lapsepõlves nii
palju päevi sai koos veedetud.
Kõik need lõhnad, kogemused rõõmud ja mured, pisarad ja naeratused, millest ta ilma jääks. Ta
jääks väga paljust ilma, kuid see ei oleks võrreldav sellega, mida ta südames tundis. Ta ei
suudaks kunagi enam täisväärilist elu elada, mitte kunagi. Ta edasine elu oleks olnud ainult üks
kannatuste ja pisarate rada, ilma rõõmu ja naeruta. Sellisel elul ei oleks mõtet. Ta hakkas
hüppama. Ta ei hoolinud sellest, mida teised siis tunneksid, sest temal oleks parem kasutada
varuväljapääsuna enesetappu. See oleks olnud kõige kergem tee. Ta vaatas viimast korda tagasi,
justkui hüvastijätkuks viipas käega. Selline oligi siis lõpp. Kõik paremad ja halvemad asjad
jooksid tüdruku silme eest läbi. Nüüd, kohe, on see läbi, nüüd ja kohe.. Ta sulges silmad ja..
Viimasel hetkel tuli tal silme ette poisi naeratav kuju. Naeratus, millega poiss alati tüdruku
otsa vaatas, kui ta teadis, et tal on õigus. See oli nii tõeline ja päris, nii reaalne. Tüdruk
sirutas käe, kuid poiss haihtus õhku. See oli kõigest viirastus, kuid ta teadis, mida see
tähendab. Poiss ei ohverdanud oma elu sellepärast, et tüdruk saaks kohe peale seda katuselt alla
hüpata. Ta tahtis, et tüdruk elaks edasi, tema eest ka.
Tüdruk pööras ringi ja läks tagasi. Ta kõndis sama teed pidi, mida mööda nad koos kümneid ja
kümneid kordi läbi jalutanud olid. Järsku ilmus tüdruku näole naeratus. Ta teadis, et kunagi
tuleb aeg, millal nad on jälle koos. Millal nad saavad vaikides käest kinni jalutada. Tuleb
lihstalt natuke oodata. Nende armastus on igavene, see ei kustu kunagi. Ja aastakümnete pärast,
kui nad kohtuvad, pole see ikka veel kustunud. Siis nad saavad jälle kokku, seekord igaveseks.
Tüdruk teadis, et ta peab tugev olema ja palju vaeva nägema, kuid tal oli, mille nimel
pingutada. Ehk poiss vaatab teda praegu sealt ülevalt ja naeratab. Tüdruk vaatas tähti täis
taevasse. Mööda ta põske voolas pisar, üksainus pisar, mille ta ruttu ära pühkis. Poiss elas

edasi ta südames, hinges ja mõtetes. Ja sel hetkel langes üks hästi hele täht. Tüdruk pigistas

oma silmad tugevasti kinni ja soovis..

Advertisements

Üks kommentaar “Jälle üks lugu…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s